kolmapäev, 21. detsember 2016

ÜKS SÜNNILUGU

Koguduse sünd on nagu lapse sünd. Kõigepealt on ootus. Rõõmus uudis, mida jagatakse, aga esialgu ettevaatlikult. Alguses ei toimu eriti midagi silmaga tajutavat, aga teatud tundmused hakkavad õige varsti pihta. Süda on kohati väga paha. Tunne, et toimumas on midagi võõrast, et see ei ole õige asi. Külajutud muidugi ka. Seal peres ollakse vist sedapsi. Varsti on midagi näha ka juba. Isu kasvab ja süüakse palju. Vahel on isu veidrate asjade järgi, mis omavahel kuidagi kokku ei sobi. Ikka süüakse. Mingil hetkel tuleb väsimus, selg võib valutama hakata. Tujud, tüdimus, kahtlused. Tegelikult on see kõik normaalne. Nii lapse kui koguduse sünni puhul.

Oluliste hetkede taustal on kõige tavalisem olme. Mäletan meie kolmanda lapse sünnipäeva. Ärkasin telefonihelina peale. Naine helistas haiglast, kuhu oli eelmisel õhtul jäänud. Väljas oli pime. Koer oli hunniku tuppa teinud. Palusin õe lapsi hoidma. Saatsin mõned töised meilid, sõitsin linna. Vaatasin haiglas naise üle. Meile ei olnud ruumi. See meenutab midagi, eksole. Läksin sõõrikukohvikusse sööma. Sabas ajasin ühe vanaprouaga juttu. Tahtis mind ette lasta, kui kuulis, mis asjus ma linnas olen. Mul kiiret ei olnud, mul oli hea rahulik seal omaette. Proua oli rõõmus mu pärast. Sellised on väga olulised ka siis, kui kogudus on sündimas.

Gravitatsioon tegi haiglas oma tööd. Selles mõttes oli ruumipuudusest tingitud jalutamine koridoris päris kasulik. Käisin kogenud „sünnitajana“ piilumas, millises kohas titt vastu võtta, kui tuppa ei lastagi. Keegi sündis juba liftiuste vahel, ma poleks seda kohta valinud. Lõpuks saime tuppa. Ämmaemand oli venelanna. Armas tüse naine. Heasüdamlik, otsustav, kogenud. Sellised on väga olulised ka siis, kui kogudus on sündimas.

Optimism, rahu. Kuid siis ütles naine, et jõud hakkab otsa saama. Mure. Vaatad naise pahempidi silmi ja on mure. Sama oli teise lapsega. Jõud saab otsa ja täpselt ei tea, kui kaua veel peab kannatama. Midagi ise teha ei saa. Käivad igasugused mõtted peast läbi. Istun ta kõrval ja palvetan. Meie igapäevane leib anna meile tänapäev. Ma tea, miks just niimoodi. Saame hakkame, laps tuleb just siis, kui jaks on otsas...
Sellised asjad juhtuvad ka siis, kui kogudus sünnib. Raskemad hetked ja täiesti tavaline olme. Ning oluliste hetkede määratlemine on igaühe puhul pisut erinev. Mõned hetked on siiski selgelt ühised. Asutamiskoosolek, kui kirjutasime allkirjad dokumendile. Meeleolu argiselt pidulik, rõõmus, väsinud. Ja nii hirmus tavaline tavaline. Kummaline, kuidas selles hetkes ei tajuta kõiki mõõtmeid, neid ei saagi tajuda. Oled koos oma inimestega, aeg on juba hiline, kõik on tulnud oma tegemiste keskelt, ollakse väsinud ja korraga realiseeritakse üks otsus, mis on juba ammu tehtud. Vormistamise küsimus. Oleme juba panustanud, tööd teinud, kogudus on reaalsus. Istume koos ja see kõik käib nii lihtsalt. See on lihtsalt üks allkiri. Aga iga allkiri on ise käekirjaga. Iga käekirja taga on mingi lugu. Miks just nii läinud ja kuidas kõik talle paistab. Iga allkirja taga on erinevad mõtted ja põhjused, kuidas just see otsus on sündinud. Erinevad lood, kuidas inimesed on sellesse hetke ja nende inimeste sekka "sattunud". Sünnist ja sündmusest niimoodi mõeldes saab üks lihtne hetk suuremaks, kui selle sees olles päriselt haarata või kogeda suudad.

Selleks, et otsuste tähendust ja kaalu tajuda, on vaja vahel seisma jääda. Mõni hetk on vaja kirja panna. Rohkem, kui allkirjaga.

Laps köhib sodi välja, esimene eluvõitlus. Ämmaemand hõõrub pisut ja tüdruk hakkab karjuma. Klassika. Nabanöör oli üsna tugevalt ümber kaela. Aga kõik on hästi. Sa vaatad teda ja armastad kuidagi teistmoodi, uutmoodi. Enda sees sünnib ka midagi uut. Ühes tänuliku väsimusega tabab lapse sünniga mingi tegutsemisjulgus ja –vajadus. Tunne, et pead uuesti maailma vallutama. Kuigi väga palju ei jaksa teha. See on nii ka koguduse sündides.


Kuidas teil siis läheb uue kogudusega? Seda ikka küsitakse. Ja vastus on üsna sarnane sellega, kui väike titt on majas. Ta sööb, magab, karjub. Vahetad mähkmeid, väga palju magada ei saa. Aga armas on.

Ja seda on võimatu kahetseda.

pühapäev, 13. november 2016

Meie isadest, isast ja Isast

Möödunud aasta isadepäeva paiku uurisin tuttavate käest kirjanduses kohatud isade kohta. Kes on vaimustanud, mõjutanud, meelde jäänud? Mitmed mainitud kangelased on pärit väliskirjanike teostest. Näiteks Jean Valjean V.Hugo romaanist „Hüljatud“. Või siis Lindgreni loodud muhe ja natuke kohmakas Melker Melkersson, kes soetab vana maakoha, mille katus läbi tilgub ning viib oma pere optimistlikult suvitama. Bullerby raamatu vanaisa meenub mitmetele helgelt.  Keegi mainis koeratüdruk Lotte isa. Paljudel tuleb meelde Vargamäe Andres, kuid selle juures on lugeja nina natuke kirtsus. Meil on tema suhtes pigem mingi tõrge. Andres on mees, kes Piibli lugemisest pahuraks muutus. Tööd tegi, ent armastus jäi tulemata.

Isasid raamatutes leidub, kuid tavaliselt ei ole isadus tegelaste peamine atribuut. Isade ja meeste elu saab oma tähenduse pigem sõjakeeristes, poliitikas, töös. Isa rolli täidab tihti keegi teine. Isaks on mentor, õpetaja, treener, ülemus. Mulle endale meenus Ain Kalmuse romaan „Jumalad lahkuvad maalt“, sealt pärit Lemmu vanem Tapo. Tema isaroll oli välja toodud. Asjalik, tasakaalukas, töökas ja hoolitsev, hindas perekonda. Temas oli soojust, mida isast oodatakse. Karjase tüüp. Kuid ta ei ole peategelane ja pole ka eriti tuntud.

Vahel on mul tunne, et isa roll on esineda emadepäeva luuletuse kõrvaltegelasena. Olen sellest ise kirjutanud järgnevalt: „Ma ei oska kirjutada emadepäeva luuletust. Need on tihti nii nukrad ja pateetilised. Iroonia keelatud. Mul on oletus, et paljud neist on kirjutatud süütundest. Võib olla peale ema surma. Memme võlga tasudes pingutatakse pisut üle. Laul saab nagu liiga suure kiviga sõrmus. Veider. Piinlik. Käsi väsib ära. Klimp ja klomp on kurgus. Tegelikult on see pisut ebaõiglane. Ma tean, et sünnitus on raske. Aga niisama lihtsalt saadaksegi emaks ja kõik muu tuleb iseenesest. Isaks ei saada nii. Loodus meie puhul ei loe. Isadus on võõras kultuur. Isaks tuleb end jutustada. Tuleb jutustada, kuidas sünnitus oli. Ja kõik muu tuleb jutustada. Ise teha, oma kohmakate mehekätega. „Meie oleme ka sünnitanud!“ karjusime kord sõbraga Kadrioru pargis. Raevukalt, rõõmsalt ja trotslikult, mäest üles. Sõber lükkas tõestuseks vankrit enda ees.“ Samas tekstis küsib autor ema suu läbi: „Millega paigata marrastust, kui pole plaastrit? Isa lõhkus lapse ära, kui nad mürasid. Kelle püksid tõi isa koju lasteaiast? Need ei ole meie lapse omad.“

Rõhutan, et siin on isa kindlasti positiivne tegelane. Ta on olemas, ta tegeleb lapsega. Teatud ülesanded ei ole lihtsalt tema tugevus. Isa ei ole kuigi hea ema. Ei saagi olla. Olen juba pea kümme aastat saanud harjutada erinevaid lastega seotud käelisi tegevusi. Tundub, et alguses tegin neid abikaasast kaks-kolm korda aeglasemalt. Nüüd juba umbes kuus korda aeglasemalt. Ei mingit edasiminekut, vastupidi. Samas tekstis küsitakse ka teravamalt: „Millega paigata isapuudust, kui… Andke andeks. Pidupäeval ei peaks pärisasjadest. Mure, hirm ja jälle üksindus. See pikem.“

Olen põlvkonnast, kelle kujunemise üsna olulised aastad sattusid üheksakümnendate algupoolde. Uus ajastu. Kõigi võimaluste aeg nii heas kui halvas. Vabaduse puuduse asemele tulid muud hädad. Raha oli peaaegu kõigil vähe. Koolis olid pidevalt uuenevad õppekavad, aga uued õpikud nii ruttu ei tulnud. Klassiruumis võisime mõnel talvel jopedega istuda, sest üldine puudus ei võimaldanud piisavalt kütta. See oli pisut metsik aeg, millele mõeldes on võimalik tunda nii tänu kui õudu. Lastele ja noortele võisid need olla üsna üksildased üheksakümnendad. Sest isa läks tööle, kui me magasime ja tuli töölt, kui olime juba uinunud. Tean, tööd on palju tehtud igal ajal. Aga see oli meie aeg. Paljud suured muutused sattusid ühte kohta kokku ja mõne jaoks sai seda kõike liiga palju. Võib-olla seepärast kummitab mind aeg ajalt too Metro Luminali laul:

Isa tuli koju isa käed on külmad
Isa tuli koju isa ja ta hing
Isa tuli koju ja ta kurvad silmad
Isa tuli koju ja ta suitsuving

Lapsed magavad vaikselt akna taga on lumi
Akna taga on hanged edasi algab öö
Lapsed magavad vaikselt nad ei tea kes tuli
Akna taga on lumi edasi algab öö

Vabariigi taastamine, maffiasõjad, kiired reformid ja vahel segase sisuga ärkamisliikumine kogudustes. See ei pruugi olla täpne ega kõikehõlmav kirjeldus, aga nii kaardistan tagantjärgi oma lapsepõlve murrangulise tausta. Vanemate töö koguduses ja tavaelus võtsid minult mõneks ajaks mõlemad vanemad ära. Kasutan meelega võimalikult dramaatilist ja pisut liialdatud väljendust. Tunnen, et võin seda endale lubada, kuna oleme peres sellega leppinud ja ära leppinud.

Kui olin pidanud oma esimesed jutlused, siis üks teravamaid kriitilisi märkusi oli, et tegemist on vähese vaimuliku toiteväärtusega heietustega. Kriitika oli kindlasti asjakohane. Kuid sageli võis heietuslikkus tuleneda sellest, et olin valinud jutluseks valmistumise asemel lastega mängimise. Nappi aega peab jagama. Tegin teistsuguse valiku, kui meie vanemate põlvkond? Ma ei tea. Ma ei tahtnud, et lapsed peaksid Jumalat tööandjaks, kes neilt isa ära võtab. (Ma lugesin selle lõigu pojale ette ja küsisin, kuidas tundub. Vastusest järeldan, et ei pea muretsema.)
Minevikust jutustamine tähendab valikute tegemist. Millisena me otsustame seda näha? Kas laseme endale kõnelda pettumustel või õnnestumistel, oleme kibedad või tänulikud. Mäletan kindlasti seda, et isa oli tööl ja temast oli puudus majas. Aga tööd pidi tegema. Samas on võib-olla tänu sellele paremini meeles, kuidas ta nügis mul ükskord korteri kitsas esikus palli mängides kulmu veriseks. See tegi nalja, mitte haiget. Ja eriti eredalt mäletan, kuidas ükskord „mängisime tennist“. Aeda oli üles pandud võrkpallivõrk ja mängisime pehme palliga, punkte lugesime tennisemängu reeglite järgi. Isa tõi toast taburetid ja palus mu õel morssi serveerida. Mängisime ja seejärel istusime väikeseks puhkuseks, käitusime nagu päris mängijad. Mäng läks väga pikaks, aga me tegime selle asja lõpuni. Natuke naljakas oli istuda taburetil sellise näoga nagu oleksime telekaamerate ees. Nüüd tundub, et isa oli toona selles mängus veel tõsisemalt sees, kui ma ise. See on inimese, mitte ainult lapse, üks põhiline vajadus – et teda võetaks tõsiselt, tema olemist ja mängu, et tuldaks tema maailma. Laps vajab ju lõpuks peamiselt seda, et vanem oleks tema lähedal. Ja sellistes mängudes leiab aset mingi kohtumine, mis on ühtaegu kõrgemal argireaalsusest ja samas rohkem päriselt, kui toosama tavapärane tegelikkus. Praegu sellele mõeldes taipan, et selles on peidus mingi väga intensiivne vaimulik kiht ka. Ja see, miks mulle nii väga meeldib teater. Aga nüüd kaldun pisut kõrvale.

Lähedusest. Meie pere üks lemmikuluuletusi on Kalev Vapperi tekst:
Isad on sarnased.
Isad on karvased.
Mõnel on tihedad karvad,
mõnede karvad on harvad.
Mõnel on habe ees,
mõnel on lõua sees.
Mõnel on igal pool habe,
mõni on paiguti lage.
Mõnel on üksainus karv,
kuid selline isa on harv.

Arvan, et isad on õigesti karvunud,
kui lastele meeldib ja emad on armunud!

Selle on kirjutanud isa, kuid tõenäoliselt toetub tekst laste tähelepanekutele ning karvastiku uurimine ja lõpuks ka väga positiivse üldistuse tegemine eeldab kestvat lähedust. Isa on näoga lapse poole. Ema on näoga isa poole. Sellises pildis perekonnast, selles läheduses väljendub jumalanäolisus. See on puhas meeleparandus, päris tõsiselt.

Vana Testament lõpeb sõnadega: „Ja tema (Eelija) pöörab vanemate südamed jälle laste poole (algkeeles: isade südamed poegade poole) ja laste südamed vanemate poole, et ma ei peaks tulema ja lööma maad needusega” (Ml 3:24) See kirjakoht räägib suurest perekonnast, Jumala rahvast, mis on lõhenenud väikesteks vaenulikeks kildudeks. Neetud elu ongi totaalne läheduse puudus. Põlvkondlikud, ideelised ja muud praod või lausa kuristikud on meile liigagi tuttavad. Need tuleb ületada, neist tuleb üle saada. Tuleb üle saada iseendast ja eneseületus jõudmaks teiseni on armastus. Ja armastus on täiskasvamise mõõdupuu.  
Poisikestena me idealiseerime isasid. Murdeeas paiskame nad maha, põrmu või veel sügavamale. Kõik mitte, aga paljud kindlasti. Me pettume ning teeme etteheiteid ja see on loomulik. Eriti siis, kui kasvamine teeb valu. Täiskasvanuks ja isaks saades peaks aset leidma leppimine. Usuta sellesse, et Jumal on oma näo meie poole pööranud, on seda väga keeruline teha. Kuid paljudel on raske uskuda, et Jumal on selles asjas meie poolt. Kuigi igatsus on. Ma sattusin kord selle peale ühes luuletuses: väike tüdruk otsib läbi une isa sooja selga / leiab isa sooja näo. Sellesse on minu jaoks kujundlikult kokku võetud see, mis isarollis põhiline. Olla näoga teise poole. Kui teine on kaugemal ja midagi põhjatut on meie vahel, siis tuleb ehitada sildu. Jah, isad peaksid ehitama sildu.

Inimestel, kes on jäänud isa armastusest ilma, võib esineda eluaegseid kasvuraskusi igas mõttes, ka vaimulikus. Kuidas uskuda Jumal-Isa, kui armastav isakuju on elust puudunud? Sellega tuleb kogudustes arvestada. Sellega tuleb igal pool arvestada. Paljud puudust kannatavad inimesed elavad just selles mõttes vaeselt. Aga! Meil võib olla etteheiteid vanematele, kuid andestuseta saavad neist vabandused meie endi puudustele. Jumal on piisavalt hea lapsevanem, et meid kasvatada hoolimata sellest, millised meie isad on olnud. Isa rolli eluterve mõistmine algab sellest, kelle poeg sa päriselt oled. „Sest kui teil oleks kümme tuhat kasvatajat Kristuses, ometi ei ole teil mitut isa – evangeeliumi kaudu olen mina teid sünnitanud Jeesuses Kristuses.“ (1.Korintose 4:15) Suures plaanis saame olla Jumala pojad ja tütred ning kõik maised isad on lihtsalt ajutised, asendusisad.

See ei tähenda, et oleme isadena tühised tegelased. Vastupidi. Jumal ise laseb meil sündida, kuid kasvatab meid paljude kaudu. Tuhat kasvatajat Kristuses ei ole ka midagi tühist, vaid õieti suur rikkus. Olen täiskasvanuks saades endale hoopis „lisaks võtnud“ päris mitmeid isasid. Ma ei ole neile seda öelnud, mul ei tarvitse seda teha. Ma ei ole ka oma isa maha jätnud, vaid olen adopteerinud vanemaid juurde. Olgu nad pastorid, mentorid või lihtsalt vanemad vennad. Mu elus on inimesed, kes kehastavad Jumala isaliku hoolitsuse erinevaid varjundeid. Suured inimesed vajavad ka isa.

Sedakaudu on ehk mõistetav ka isakujude esinemine kirjanduses. Sageli on see keegi teine, mitte pärisisa. Vahel keegi lähem, vahel mõni vanaisa ehk. Võib olla hoopis keegi kaugem või hoopis välja mõeldud. Me ei saa elada nii, et mitte kedagi ei ole. Aga ma mõtlen, et kui Isu on nii suur, siis ju on Isa ka ikka olemas. Ei peagi välja mõtlema…

esmaspäev, 4. jaanuar 2016

TALUMATUSE KERGUS

kergem vastupanu
teeb mõnu


aga jalad on
lühike-
sed


See kehtib mitmesuguste kiirete lahenduste puhul, aga siinkohal pean silmas vihastamist. Korraks hakkab väga hea, kui mõnusalt ägestuda. Solvang pakub rahuldust. Olen ise mitmel puhul kasutanud sõnu, mida siis hiljem kahetseda. Vastu lõugu anda, eriti sõnadega, on nii palju kergem, kui andestada. Vihkamine läheb vähem maksma kui armastus.
Tõnu Lehtsaar mõtiskleb oma artiklis armastuse surmast. Miks ja kuidas see otsa saab ning mis saab edasi, pärast armastust. Ta kirjutab üldiselt ja teoreetiliselt, kuid „reedab“ lõpetuseks isiklikult, et tema armastus pole otsa saanud:

Mina usun, et armastus on võimalik ja et armastus leiab alati võimaluse. Kui miski või keegi on meile tegelikult tähtis, siis ilmselt jääme teda ikka armastama. Ka siis, kui see armastus on valus ja raske. Ehk ongi armastuse elushoidmine inimeseks olemise helgem pool.

Armastuse otsasaamine on tegelikult eluohtlik, kuna teeb meid vastuvõtlikuks erinevatele haigustele, ka kurjusele. Armastus on inimkonna immuunsussüsteem. Kuna sõna armastus on paljude arvates segaseks muutunud, mandunud, ära lörtsitud jne, siis tuleb seda alati selgitada. Sõna armastus puudutab esmalt emotsioone, ta on selliselt laetud ja kultuur me ümber soosib seda. Aga armastus ei ole peamiselt tunne. Armastus on pigem tegu, mis tunnet tekitab. Me oleme puutetundlikud, tähendab armastustundlikud olendid. Armastus on tegusõna. Tegu ja sõna teise heaks. Tegu eeldab iseloomu ja otsustavust ka siis kui „tunnet ei ole.“ (Mul ei olnud täna tunnet ega tuju lapsele õhtujuttu lugeda. Vahel jätangi lugemata.)
Kel vähegi elukogemust, teab hästi kui raske see on. Natuke võiks tundeid ka olla. Muidu on ainult töö. Ja töö – see on ju Tammsaare. Ja Tammsaare on eesti kirjandus ja see on üks rõhuv kraam. Kergem on vabandada, et  armastus sai otsa. Kergem on haigestuda. Kergem on haavatud jätta lahinguväljale. (Mu lapsed kuidagi haavatud ei olnud, aga pärast lugemist oli tuju parem küll. Väikesed asjad.)

Üks tänapäeva haigus, mis muuhulgas seotud armastuse kahanemisega, on sotsiaalmeedia talumatuse sündroom. Me elame vaimses mõttes totaalse ülesöömise ajastul, oleme tarbitavast infost paksud. See on meie ajastu lause: „Ma olen täitsa paks peast.“ Selle mõte on üsna otsene. Peast paksuks teeb muuhulgas see, kui me tarbime infot liiga palju ja suur osa tarbitavast on lisaks veel kahtlase toiteväärtusega. Või manustame teavet ühekülgselt, kuna me ei tule teabetulvaga toime. Turvatunde pärast valime sobiva kanali. Vähemalt keegi, kes jagab matsu, saab minu hirmudest ja isudest aru. Ja toob ette, nagu kandikul. Peenes kirjas tekste enam ei loe, sööme valimatult. Kuid mis saab siis, kui oleme usalduse liiga kergelt ära andnud? Hakkame kasutama sõnu, millest isegi aru ei saa. Võõrsõnu.

Me vajame lihtsustusi, kuna ei jaksa süveneda. Samas igatseme mõistmist, mida teised meile ei paku. Meil pole kunagi võimalust suhelda kõigi „sõpradega“, kes meie meediatubades kaasa toimetavad. Liigume teineteise elude pealispindu mööda ja üks hetk näoraamatuga annab kiiresti sada võimalust solvuda. Ning vahetult reageerida. Mihkel Mutt on võrrelnud meie aja inimese käitumist sotsiaalmeedias lapse käitumisega:

(Väike)lapse impulsiivsus avaldub vajaduses puutuda ja torkida kõike, mis talle ette jääb. Ta sebib ja summib, ise seejuures kilgates. Vahel vihastab, kui midagi kätte ei saa, ajab midagi maha, puhkedes seepeale ise naerma jne. Algselt on selle põhjuseks võimetus endal ja muul maailma vahet teha, niinimetatud „ookeaaniline tunne”. Ka kolme-nelja-aastasele meeldib veel väga esemetega lihtsalt niisama manipuleerida. Pikapeale see möödub. Aga tänane täiskasvanu sebib ja summib virtuaalmaailmas samamoodi. Ta pillub kommentaare, põtkib fotosid, karjub millegi peale, ajab midagi käega laiali ja pigistab puruks jne. Ja on ise seejuures muretus meeleolus!

Päris hea võrdlus, kuigi ma ei ole nõus, et meeleolu on muretu. Pigem paistab summimisest meeleheide – mind ei mõisteta, mind ei panda tähele. Mind, eestlast, on maha jäetud. See ei ole mure, vaid meeleheide, mille kilde meedias näeme.
Kuidas saab lihtsast hämmingust rahvuslik häbi ja sellest omakorda veel rahvuslikum solvumine? Kõigepealt juhtub keegi tunnistama piinlikku situatsiooni, kus kaasmaalase käitumine tekitab imestust ja halvakspanu. Keegi  saab mingi jälkusega hakkama. Sõimab mustanahalist, ähvardab kõik moslemid mättasse lüüa vmt. Ma ei lasku vigastesse üldistustesse. Kõik eestlased ei ole rassisistid, ksenofoobid, inimpõlgurid. Ma ei ole ka nii naiivne või pime, et mitte tajuda viha ja vaenu olemasolu. Igal juhul reaktsioon saab olema emotsionaalne, kui sõnad  juba lendu on lastud: Ma ei oleks uskunud… Mul on häbi… Teate küll.

Teadmata, mis juhtus, loeb teine eestlane just emotsiooni. Lugu satub tõlgendusmustrisse, kus on ees armastus kodumaa vastu ja hirm oma armsam kaotada. Siiralt. Tugevad tunded. Ja elatakse omakorda üle mõistmatus ja mahajäetus. Jälle. Ma usun seda. Ma usun seda, et isamaalisus ei ole rassism (kui ta ikka isamaalisus on). Aga tundub, et selle lipule kirjutamine ja ärritunult Facebooki paiskamine annab sageli täpselt vastupidise efekti, süvendab lõhet. Muutub arusaamatuks.
Kaastunne on defitsiit. Kui tunned pariislastele kaasa, siis teine võib eeldada, et sul ei jagu seda teistele. Küllap ei lähe sulle korda süürlased, venelased, liibanonlased…  Millest selline eeldus? Millal sa oled läinud matustel teise inimesega riidlema, et ta kaastunnet avaldab?

Sotsiaalmeedias antakse hinnang pildi järgi ning vastatakse kiire löögiga. Kuid kaastunnet ei saa nõuda. Kaastunne äratatakse. Etteheited tekitavad süü-, mitte kaastunde.
Mitmed nendest, kes oma pildi prantsuse trikolooriga katsid, tundusid üsna teadlikud olevat sellest, mis ka mujal maailmas toimub. Mõnda tean konkreetselt. Ja oletan, et neil võis olla valus kui juhtusid lugema hurjutavaid artikleid. Jälle läks nihu.

Keel, see on üks väike põrguline. Paneb metsa põlema ja putkab tagasi suhu nagu poleks midagi juhtunud. Vabandusi kostab vähe. Aga võiks. Sõnavabadus kõlbab väga hästi vabandamiseks. Või mille tarvis meile sõnavabadus rohkem meeldib? Oleme ausad. Selle tarvis, et saaks vihaselt prõmmida? Või selleks ka, et teinekord rohkem toetada, tunnustada, lohutada…
Kirjutatakse palju, aga loetakse vähe. Räägitakse palju, aga kuulatakse vähe. Kui kuulame, siis mitte selleks, et mõista, vaid selleks, et vastata. Terava repliigiga. Terav vastus lõikab haavumised veel sügavamaks, valusamaks.

Kuid äkki peaks haavadele soola raputama. Ära raputa soola mu haavadele, öeldakse, sest see teeb haiget. Aga sool puhastab ka, ei lase halvaks minna. Sool on süvenemine teise inimese olukorda.
Jeesus ütles, et kui ülekohus võtab võimust, jahtub paljude armastus. See on kummaliselt lootustandev lause. Jahtub. Ei saa otsa. Jahtunud armastust on võimalik üles soendada.

Emotsioon on normaalne. Sa oled inimene. Sa lähed närvi, ängi, vihaseks ja kõike muud. See on tegelikult suurepärane. Tähendab – oled elus. Nüüd aga mõtle, kui mitu head otsust oled leilis peaga teinud? Kuidas vihased vestlused ja vaidlused suhteid on ehitanud… Tunnetel peab olema sõnaõigus, aga mitte juhtimisõigus.
Anna endale hingamisruumi. Kui pole hinganud, siis pole puhast õhku, et rääkida. Pole sõnu. Teinekord ei olegi sõnu tarvis. See õige vaikus tuleb hirmus raskelt, seda küll. Paljude puhul jääbki tulemata. Kuni surm sõnadest lahutab…

See sugu ei lähe välja muu kui palvega, ütles Jeesus. Ma tean, et see on ohtlik. Kivirähk teab ka, et terrorism algab esimesest palvest nagu kopsuvähk esimesest sigaretist. Kui palvest saab sõge ja enesekeskne autosugestioon, siis võib hulle asju juhtuda.
Mina tean siiski ka seda, et palvest saab peamiselt alguse midagi head, näiteks teise inimese ära kuulamine, rahunemine, et suudaks. Äratundmine millal midagi öelda ja millal vaikida. Oskus sõnu valida. Armastus.

Ära unusta hingata. Nina kaudu sisse, suu kaudu välja.
Lepi ära mõne inimesega. Päriselt.
 
Jaga neid lugusid, mis võiksid teisi üles ehitada mitte lõhkuda. Kui leiad, et see on üks neist, siis ole lahke. Kui sind solvasin (kuna inimene on nii puutetundlik, siis on see igasuguse teksti puhul võimalik), siis anna andeks. Ja anna mulle uus võimalus.

Maailm vajab jätkuvalt soola oma haavadele.

reede, 30. oktoober 2015

ELUST OMAL MAAL


Hoiatan, et järgneb vihakõne. Nali. Päris nii hull asi ei ole. Ütleme parem vihane kõne. Kõigepealt aga lohisevate lausetega sissejuhatus, mille võib ka vabalt vahele jätta: Aeg ajalt juhtub, et mõne ühiskonnas leviva vaidluse käigus satub juttude sekka mõisteid, mis on n-ö kristlike sugemetega ning saavad siis mõnda aega rahva teadvuse peavoolus kaasa loksuda. Viimase aasta jooksul on  kõneldud näiteks ligimesearmastusest läbisegi kvootide ja muu sarnasega. Usulised motiivid saavad argumentideks ja vaidlusobjektideks. Sama võis täheldada enne kooseluseaduse vastuvõtmist. Toona tehti ka parlamendis üsna tuliselt teoloogiat. Tihtipeale omistati suure hasardiga Jeesusele õpetuslauseid ja hinnanguid, mida on Piiblist pehmelt öeldes äärmiselt keeruline leida. Parlamendi „kirikukogu“ kõnedes ei saanud selgust kas Jeesus on parem- või vasakpoolne, konservatiiv või liberaal. Kuid ega vaidluse käigus ei püüta enamasti tõde välja selgitada. Retoorika on mustkunst, mille käigus mõisted ja targad tsitaadid algsest tähendusest sageli päris kaugele triivivad. Seda ei juhtu ainult sekulaarses ruumis. Juhtub ka koguduse sees. Mind huvitab nimelt see.

Tõekspidamine on huvitav sõna. Me peame midagi tõeks. Me peame ka loomi. Kodustame ja kujundame oma näo järgi. Mingis mõttes see nii on. Tõde saab pidada ka nagu kodulooma. Kodustad targad sõnad ja elad nendega. Neid on hea kasutada. Jah, mõned targad sõnad on nagu ketikoer, millel hea haukuda lasta.

On olemas Piiblist pärit vagad fraasid, mis saavad sellisteks tõekspidamisteks, mida on hea ja lihtne kasutada ümbritseva elu seletamiseks. Jah, millel on ka hea enesekaitseks haukuda lasta: „Aga no Piibel juba ütleb, et…“ Ja siis öeldakse. Teinekord üsna halvasti. Üsna mitmes viimasel ajal kuuldud-loetud vestluses on kostnud väide, et Piiblis leidub käsk elada omal maal (ja pidada ustavust). Selle käibetõega peletatakse pagulasi ja muid võõraid. (Sellele lisaks aetakse segi pagulasabi ja massiimmigratsiooni teema, neid segatakse oma maitse järgi, et siis kaasmõtlejatega koos mürki võtta.) Olen mitmel puhul märganud, et selliste õpetustega ollakse harjunud ja hästi töötavat tõde ei ole mõtet kontrollida ega korrigeerida. Aga mulle meeldib kahelda. Tõde peab kahtlustele vastu. Kui ei pea, siis ongi asi kahtlane. Kuidas selle oma maaga tegelikult on?

„Käsk“ elada omal maal on pärit psalmide raamatust. Ela oma maal ja pea ustavust (Ps 37:3). Tähendab, kolida ei tohiks. Vähemalt oma riigist mitte. Selge, et autor pidas silmas tänapäevast poliitilist kaarti, eksole. Ja ustavus on ka maaga seotud, kindla peale. Kui on töötav tõekspidamine, siis ei mahu sinna palju sõnu ja avaramaid tõlgendusi. Ja kontekst ei loe ka tuhkagi.

Aga võiks lugeda sõnu ka rebitud lause ümbert.  Psalm 37 on õpetlik laul, mis algab hoiatusega: Ära ärritu kurjadest; ära kadesta neid, kes teevad ülekohut. Teisisõnu on tegemist lauluga, mis hoiatab kadeduse eest ning annab nõu, kuidas sellest võitu saada. Me näeme, et kurjal inimesel läheb hästi ja heal inimesel halvasti. Tihti oleme ise need head, kes kurja vaeva näevad ja tulemust ei tule ega tule. See ajab närvi küll. Aga sellest ei ole kasu. Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust! Originaalis on öeldud lihtsalt ela maal.

Teistes tõlgetes (nt inglise, soome) ei leia rõhutamist oma maa. Lihtsalt: ela maal. Eestikeelne tõlge ei ole sugugi halb. Minu meelest annab see kadeduse motiivi väga hästi edasi. Sageli tundub meile, et rohi on teisel pool aeda rohelisem ja oma maa suunab tähelepanu nimelt sellele. Ära kadesta naabrit, looda Jumala peale, ela omal maal (ära vahi kogu aeg üle aia, et äkki oleks seal parem). Elada kusagil mujal on võimalik ka rändamata. Unistustes. Rahutult. Kadedalt.

Ilmselt on ka neid rändajaid, kelle puhul võiks meelde tuletada, et rahulolu ei ole tingimata kusagil kaugemal. Püsi paigal, ära tõmble, tee tööd oma kätega. Loomulikult on olemas mugavuspagulasi. Kuid sõjapõgenikest rääkides oleks see ülekohtune, rumal, väiklane, küüniline. Nad väga tahaks oma maal elada.

Jääb ebaselgeks kui palju liikumist peaks piirama. Ja kas pole mitte nii, et teiste jaoks võiks piirid rangemad olla kui sinu enda jaoks.

Tegelikult eksitakse selles, mille vastu Psalm hoiatab. Ollakse kadedad ja ollakse ärritunud. Osvald Tärk: „Ärritatud inimene on rahutu ja õnnetu. Läbisaamine teistega on raske, sest ta näeb alati seda, et pahanduse põhjus asub väljaspool teda. Me ei saa eitada, et ka väljast tuleb raskusi, aga ärritatud meeleolu tõuseb südamest. Palavik ei tõuse sellest, et väline temperatuur on kõrge, vaid põhjused on meie organismis.“ (Psalmide seletus, lk 84)

Ma ei väida sugugi, et maailm ei ole rahutu või hirmutav. Minu arvates peaksid nii immigratsiooni pooldajad kui vastased valima sõnu ning tunnistama oma teadmatust tuleviku ees (Siin kasutan meelega sõna immigratsioon poliitilises mõttes, mitte pagulased. Pagulaste aitamine on väljaspool igasugust vaidlust). Ma ei kirjuta siin valimatu ja sõgeda abistamise kasuks. Tegemist ei ole mingi sentimentaalse lalinaga. Ma väidan, et kui me mõnest raamatust oma kasuks sõnu rebime, siis võiks seda tähelepanelikumalt lugeda. Rahutus maailmas ei peaks tõde pidama ja kujundama enda näo ja moe järgi (ka rahutuse ja hirmu järgi), vaid pigem ise joonduma tõe järgi. Veel enam. Kardan, et tõeks elades osutuvad taolised tõekspidamised pigem kahjulikeks. Mugav käibefraas ületab teinekord ebamugava ligimesearmastuse, kas ei tundu nii?

Paljudele ei lähe muidugi üldse korda, mida Piibel ütleb või ei ütle. Minu teksti eesmärk ei ole esmajärjekorras neid kõnetada. Pigem tõekspidajaid. Tahaks teada, kuidas näeb välja selle käsu praktiline rakendus? Ühele pastorile tehti etteheiteid, et ta aitas ukrainlasest põgenikku. Tema arvates oleks pidanud küsima: „Miks sa siin oled? Mine oma maale tagasi. Kas sa uudiseid ei loe? Ainult pisikeses osas sinu maal on sõda. Ukrainas on ruumi küll. Mine ja pea ustavust.“ Umbes nii. Süüa ei anna, öömaja ei paku. Käsk ei luba. Piibel ju ütleb.

Või peaks sõitma põgenikelaagrisse ja kirjakoha ette lugema. Inimestele, kellel ei ole maad. Kellel ei ole üldse mitte midagi. Loeme, kuni kohale jõuab…

Või veel jõhkramalt ja arusaadavamalt. Kui sind kodust välja aetakse või sinuga mõni õnnetus juhtub ning su maalapil kusagil ega millestki elada ei ole, siis kuidas sa suhtuksid sellesse, kui kohtaksin sind oma koduuksel ja su õnnetust nähes pühalikult Piibli tooksin, et sulle lugeda: „Ela omal maal ja pea ustavust. Mine rahuga!“

Eelnevad näited on üle võlli, ma tean, kuid teinekord on kasulik keerata vint absurdini, et me mõistaksime harjumuspäraste tõekspidamiste kahjulikkust juhul, kui need tegelikult tõele ei vasta. Tõekspidamised kasvatavad meis midagi. Hoiakuid, väärtusi. Kui tõde osutub pooltõeks või lausvaleks, kannab see ka vastavalt vilja.

Jeesus läkitas oma jüngrid kõike maailma ja kõigi rahvaste sekka kuulutama evangeeliumi. See on ju vastuolus oma maal elamise reegliga. Või mis? Jeesus ise viibis pagulasena Egiptuses. Iisraeli rahvas rändas nii, et tolmas. Mõnigi muu liikumine on aset leidnud ja tundub, et Jumal lubas.

Loodan, et mõne lugeja olen „maaelu“ küsimuses vähemasti mõtlema pannud. Kas see ikka sobib kasutamiseks, kui läheb järjekordseks vaidluseks või on oma veendumustele tuge vaja? Vaielda ju suure tahtmise puhul võib, aga see argument on targem kõrvale jätta. Seda ei ole sisuliselt lihtsalt olemas.


Illustreeriv foto: Nii teevad mõned rahvuslased Piibliga.
Kui see aga ei veena, siis jääb mul üle mõelda, et ehk on tegemist südamekõvadusega. Valik endale meeldiva ja mugava tõekspidamise kasuks. Töötab ju. Minu poolest võib vabalt olla rahvuslane, aga ei ole okei, kui rahvuslasest kristlane roogib Pühakirja nii nagu talle sobib. Lihtsalt: ei ole okei.

Üks vint (ja sugugi mitte absurdne) veel peale: Kõik maad on Jumala omand. Ela ustavalt selle järgi.

esmaspäev, 14. september 2015

PATUJUTUD I

Perfektsionism on surmapatt. Punkt.

Ma ei pea silmas suurepärast omadust endast alati parim anda. See ei ole perfektsionism, vaid maksimalism. Positiivne. Võimalike negatiivsete tagajärgedega, aga selline on elu. Perfektsonist ei anna parimat. Ta ei anna sageli üldse mitte midagi, kuna tingimused pole täiuslikud. No hästi, ta annab pisut järele. Pole piisavalt head. Pole veel piisavalt head. Kirjutan need laused üles ja tahan ümber kirjutada. Te juba teate, mille pärast.  

Ma ei suuda pidada rütmi, mis lubaks kirjutada iga nädal midagi hinge kosutavat. Blogisse näiteks. (Ega mul endal pole seda vaja, piisab isiklikust päevaraamatust. Hea kirjandus, mu lemmikute hulgast.) Aga kirjutada selges keeles teisele arusaadavaid mõtteid, mis aitavad elu korrastada. Ma tean, et oskan seda. Juba kahetsen ambitsioonikat lauset, aga ma tean, et oskan. Kuna täiuslikku rütmi ei ole, siis ei kirjuta üldse. Kõik kannatavad.

Distsipliinist saab 10 käsku. Ise oled jumal. Ise karistad.

Mul on ilmselt kolm teost kirjutamata selle patu pärast. Sest see ajab südant pahaks. Valge leht hirmutab ja natuke täis kirjutatud leht ängistab. Ja neid koguneb. Ja see on halb tsükkel. Põhimõtteliselt on perfektsionism sama, mis end omaenda sapist purju juua.

Patune värk, kuna see on äärmuslikult enesekeskne. Kõik käib sinu enda mõõdupuu järgi. Sa oled armutu iseenda ja teiste suhtes. Su lähedased kannatavad selle pärast. Tõenäoliselt tunnevad ka nemad, et pole piisavalt head. Sinu jaoks. 


Kuna hommik ei kukkunud kõige parem välja, siis lööd ülejäänud päevale käega. Kuigi võiksid midagi kasulikku või toredat teha. Ei, pigem pühendud süvenenult enesehaletsusele. Tahaks uut võimalust, uut puhast lehte, uut unistust. Aga mitte täna. Enam ei ole mõtet.

Täiuslikku lauset ei ole ning jätad midagi olulist või julgustavat rääkimata oma sõbrale. Jätad kirja kirjutamata. Jätad ütlemata. Perfektsionism on sisseütlev, negatiivis. Punkt.

Sa ei lähe proovima sinna kooli, kuhu tegelikult alati oled tahtnud minna.

Sa lükkad abieluettepanekut edasi.

Sa lükkad laste saamist edasi.

Sa lükkad elu edasi. Perfektsionism. Surmapatt.

Lükkad Jumalat edasi. Elutu lugu.

Lükkad millegi hea ja uue alustamist ja millegi olulise lõpetamist edasi. Alati on vabandusi. Aga armastus saab niimoodi otsa.

Armastus on alati ebatäiuslikkuse ületamine. Teinekord sellega leppimine.

Võid tunnistada, et sul on probleem ja öelda, et tegeled sellega, aga see on sama hea kui öelda: ma tegelen enesetapuga. Hobi või asi. Sest selle probleemiga ei saa tegelda. Sellest saab vabaneda. Nii nagu pattudest vabanetakse. Uuri järgi, kuidas see käib.

Panen pealkirja. Patujutud, I. Järge ei pruugi tulla. Inimesel, kes tahab terveks saada, on alati midagi pooleli. Ta vähemalt proovib.