kolmapäev, 21. detsember 2016

ÜKS SÜNNILUGU

Koguduse sünd on nagu lapse sünd. Kõigepealt on ootus. Rõõmus uudis, mida jagatakse, aga esialgu ettevaatlikult. Alguses ei toimu eriti midagi silmaga tajutavat, aga teatud tundmused hakkavad õige varsti pihta. Süda on kohati väga paha. Tunne, et toimumas on midagi võõrast, et see ei ole õige asi. Külajutud muidugi ka. Seal peres ollakse vist sedapsi. Varsti on midagi näha ka juba. Isu kasvab ja süüakse palju. Vahel on isu veidrate asjade järgi, mis omavahel kuidagi kokku ei sobi. Ikka süüakse. Mingil hetkel tuleb väsimus, selg võib valutama hakata. Tujud, tüdimus, kahtlused. Tegelikult on see kõik normaalne. Nii lapse kui koguduse sünni puhul.

Oluliste hetkede taustal on kõige tavalisem olme. Mäletan meie kolmanda lapse sünnipäeva. Ärkasin telefonihelina peale. Naine helistas haiglast, kuhu oli eelmisel õhtul jäänud. Väljas oli pime. Koer oli hunniku tuppa teinud. Palusin õe lapsi hoidma. Saatsin mõned töised meilid, sõitsin linna. Vaatasin haiglas naise üle. Meile ei olnud ruumi. See meenutab midagi, eksole. Läksin sõõrikukohvikusse sööma. Sabas ajasin ühe vanaprouaga juttu. Tahtis mind ette lasta, kui kuulis, mis asjus ma linnas olen. Mul kiiret ei olnud, mul oli hea rahulik seal omaette. Proua oli rõõmus mu pärast. Sellised on väga olulised ka siis, kui kogudus on sündimas.

Gravitatsioon tegi haiglas oma tööd. Selles mõttes oli ruumipuudusest tingitud jalutamine koridoris päris kasulik. Käisin kogenud „sünnitajana“ piilumas, millises kohas titt vastu võtta, kui tuppa ei lastagi. Keegi sündis juba liftiuste vahel, ma poleks seda kohta valinud. Lõpuks saime tuppa. Ämmaemand oli venelanna. Armas tüse naine. Heasüdamlik, otsustav, kogenud. Sellised on väga olulised ka siis, kui kogudus on sündimas.

Optimism, rahu. Kuid siis ütles naine, et jõud hakkab otsa saama. Mure. Vaatad naise pahempidi silmi ja on mure. Sama oli teise lapsega. Jõud saab otsa ja täpselt ei tea, kui kaua veel peab kannatama. Midagi ise teha ei saa. Käivad igasugused mõtted peast läbi. Istun ta kõrval ja palvetan. Meie igapäevane leib anna meile tänapäev. Ma tea, miks just niimoodi. Saame hakkame, laps tuleb just siis, kui jaks on otsas...
Sellised asjad juhtuvad ka siis, kui kogudus sünnib. Raskemad hetked ja täiesti tavaline olme. Ning oluliste hetkede määratlemine on igaühe puhul pisut erinev. Mõned hetked on siiski selgelt ühised. Asutamiskoosolek, kui kirjutasime allkirjad dokumendile. Meeleolu argiselt pidulik, rõõmus, väsinud. Ja nii hirmus tavaline tavaline. Kummaline, kuidas selles hetkes ei tajuta kõiki mõõtmeid, neid ei saagi tajuda. Oled koos oma inimestega, aeg on juba hiline, kõik on tulnud oma tegemiste keskelt, ollakse väsinud ja korraga realiseeritakse üks otsus, mis on juba ammu tehtud. Vormistamise küsimus. Oleme juba panustanud, tööd teinud, kogudus on reaalsus. Istume koos ja see kõik käib nii lihtsalt. See on lihtsalt üks allkiri. Aga iga allkiri on ise käekirjaga. Iga käekirja taga on mingi lugu. Miks just nii läinud ja kuidas kõik talle paistab. Iga allkirja taga on erinevad mõtted ja põhjused, kuidas just see otsus on sündinud. Erinevad lood, kuidas inimesed on sellesse hetke ja nende inimeste sekka "sattunud". Sünnist ja sündmusest niimoodi mõeldes saab üks lihtne hetk suuremaks, kui selle sees olles päriselt haarata või kogeda suudad.

Selleks, et otsuste tähendust ja kaalu tajuda, on vaja vahel seisma jääda. Mõni hetk on vaja kirja panna. Rohkem, kui allkirjaga.

Laps köhib sodi välja, esimene eluvõitlus. Ämmaemand hõõrub pisut ja tüdruk hakkab karjuma. Klassika. Nabanöör oli üsna tugevalt ümber kaela. Aga kõik on hästi. Sa vaatad teda ja armastad kuidagi teistmoodi, uutmoodi. Enda sees sünnib ka midagi uut. Ühes tänuliku väsimusega tabab lapse sünniga mingi tegutsemisjulgus ja –vajadus. Tunne, et pead uuesti maailma vallutama. Kuigi väga palju ei jaksa teha. See on nii ka koguduse sündides.


Kuidas teil siis läheb uue kogudusega? Seda ikka küsitakse. Ja vastus on üsna sarnane sellega, kui väike titt on majas. Ta sööb, magab, karjub. Vahetad mähkmeid, väga palju magada ei saa. Aga armas on.

Ja seda on võimatu kahetseda.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar